Kiropraktilise ravimeetodi ajalugu

Ajas tagasi minnes ja jõudes kirjalike ülestähenduste algusesse, jõuame ka kiropraktilise ravi juurteni. Kirjalikes dokumentides, mis pärinevad Hiinast ja Kreekast ning on kirja pandud aastatel 2700 eKr ja 1500 eKr, mainitakse selgroo manipulatsiooni ning teatud võtteid alajäsemetega, vähendamaks alaselja valu. Kreeka arst Hippocrates, kes elas aastatel 460-357 eKr, avaldas samuti kirjutisi, milles andis üksikasjaliku ülevaate kiropraktilise ravi tähtsusest. Ühes oma kirjutises väidab ta: „Õppige tundma selgroogu, kuna see on vajalik paljude haiguste ravimiseks”.
 

Ühendriikides hakkas lülisamba manipulatsiooni praktiseerimine hoogu võtma 19 saj lõpus. Aastal 1895, Davenportis, Iowa osariigis, pani Daniel David Palmer aluse kiropraktiku kutsealale. Palmer luges põhjalikult oma aja meditsiiniväljaandeid ning tal olid laialdased teadmised maailmas toimuvast arengust anatoomia ja füsioloogia vallas. Aastal 1897 rajas Daniel David Palmer kiropraktika kooli, mis on jätkuvalt üks väljapaistvamaid kiropraktika kolledžeid riigis.
 

Kahekümnenda sajandi jooksul saavutasid kiropraktika arstid kõigis viiekümnes osariigis ametliku tunnustuse. Kiropraktiku elukutse jätkuv tunnustamine Ühendriikides on viinud kiropraktilise ravi üha kasvava toetuseni kõikjal maailmas. Kogu maailmas esile kerkinud uurimused on andnud uskumatult mõjusaid tulemusi, mis on muutnud ja kujundanud arusaamu kiropraktilisest ravist. Aastal 1979 ilmunud ettekanne „Kiropraktika Uus-Meremaal” oli kiropraktika kui tõhusa ravi kindel toetaja ning aitas kaasa teiste meditsiiniharude koostööle kiropraktilise raviga. Kanadas 1993. aastal ilmunud Manga uurimuses vaadeldi kiropraktilise ravi majanduslikku tasuvust. Uurimusest järeldus, et see raviviis säästab aastas sadu miljoneid dollareid töövõimetusmaksudelt ja otsestelt tervishoiukuludelt.
 

Kiropraktika arstidest on saanud mitte-invasiivse ravivaldkonna pioneerid, kes propageerivad teaduspõhiseid lähenemisviise mitmesugustele haigustele. Jätkuv pühendumine kiropraktilistele uuringutele võib viia uute avastusteni, mis aitavad tulevikus haigusi ennetada ja nendega võidelda.
 

Kiropraktika arstide haridus

Kiropraktika arstid peavad akrediteeritud kiropraktika kolledžis läbima 4-5 aastased kursused. Täielik õppekava koosneb kokku 4200-st tunnist auditooriumis, laboratooriumis ja praktikumist haiglas. Kiropraktika kolledžides pühendatakse ligikaudu 555 tundi tehniliste võtete omandamisele ja spinaaluuringutele. Meditsiinikoolides ei nõuta tavaliselt profesionaalsete oskuste omandamist manipulatsiooni alal  ja vastavat väljaõpet ka ei võimaldata. Kuid kiropraktilise hariduse nõukogu nõuab oma õpilastelt 90 tunni ulatuses ülikooli õppekava läbimist, milles tuleb keskenduda teadusele.
 

Need, kes tahavad saada kiropraktika arstideks, peavad sooritama riikliku eksami ja kõik eksamid, mida nõutakse osariigis, kus nad soovivad praktiseerida. Tulevane kiropraktika arst peab täitma ka kõiki litsentseerimisnõudeid.
 

Isik, kes õpib kiropraktika arstiks, saab hariduse nii täppis- ja loodusteaduste kui ka kliinilise meditsiini alal ning läbib teisi tervishoiuga seotud õppeaineid. Kiropraktika põhiõppeprogrammi eesmärgiks on anda põhjalikke teadmisi inimkeha struktuurist ja nii terve kui ka haige organismi funktsioneerimisest. Samuti kuulub õppekavva praktiseerimine sellistes meditsiinivaldkondades nagu anatoomia (koos inimkeha lahkamisega), füsioloogia ja biokeemia. Põhjalikud teadmised omandatakse radioloogias, erinevate diagnooside panemisel ja ravitehnikas. See tähendab, et kiropraktika arst võib panna diagnoosi ja ise patsienti ka ravida; see eristab neid näiteks füsioterapeutidest, kel puudub arsti staatus. Kiropraktilise hariduse nõukogu koolitab kiropraktika arste kui esmase abi osutajaid.
 

Kes on arst - kiropraktik ?

Kiropraktika arste tulebki pidada ARSTIDEKS; nii nimetatakse neid Medicare’s ja suures enamikus riikidest. Ametialane lühend „D.C.” tähendab „kiropraktika arst”. Ka ACA (Ameerika Kiropraktika Assotsiatsioon) kaitseb oma „Tervishoiu Tegutsemissuundades” seisukohta, et kiropraktikuid võib arstideks nimetada.
 

Kiropraktika filosoofia

Selle kutseala esindajad usuvad eelkõige ravi looduslikesse ja konservatiivsetesse meetoditesse. Kiropraktika arstid suhtuvad sügava lugupidamisega inimkeha isetervenemise võimesse, ilma et kasutatks medikamente või sekkutaks kirurgiliselt. Need arstid pööravad suurt tähelepanu lülisamba ehitusele, funktsioonidele ning biomehaanikale; selgroo mõjule tugi- ja liikumiselundite ja närvisüsteemi töös ning sellele, millist osa seosed etendavad nende süsteemide häireteta funktsioneerimises tervise säilitamise või taastamise käigus. Kiropraktik on arst, kes tegeleb haiguse ravimise ja ennetamisega ning tervishoiu edendamisega ja kelle eesmärgiks on saavutada patsiendi hea tervis.
 

Ravitavad haigused

Kiropraktikutel tuleb sageli ravida tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste vaevustega patsiente, kes kaebavad peavalu, valutavate liigeste, kaelavalu, alaseljavalu ja ishiase üle. Nad ravivad ka osteoartriiti, lülisamba haigusi, mis seotud diskiprobleemidega, karpaaltunnelisündroomi, tendoniiti, nikastusi ja väänamisi. Kuid haiguste loetelu, mida kiropraktika arstid suudavad ravida, ei piirdu vaid tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste häiretega. Kiropraktikuid on  koolitatud ka järgmiste tõbede ravimiseks: erinevad allergiad, astma, seedehäired, keskkõrvapõletik (mitte mädane). Peale uusi uuringuid laieneb ravi ka teistele haigustele.
 

Tervendamiseks kasutatakse mitmesuguseid ravimeetodeid, tehnikaid ja protseduureKiropraktilised uurimused
 

Arvukad uurimused on näidanud, et kiropraktiline ravi on nii turvaline kui ka tulemuslik. Järgnevalt on esitatud mõned väljavõtted hilisematest uurimistöödest. Tutvudes kiropraktilist tervishoidu toetavate uurimustega, saate teada, et kiropraktikal on tohutu potentsiaal vastamaks tänapäevase tervishoiu väljakutsetele.